Sisestused puuduvad






ERA II 165, 200/1 (7) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Rätsepa t. – Greete Lambot < Leopold Lambot, 46 a (1937). Sisestas Melika Kindel.

Kuidas tekkis Juminda küla
Elasid Juminda külast eemal ühel lagendikul kaks meest Naskal ja Pora. Naskal oli kingsepp, Pora rätsep. Et Naskal ja Pora omasid mõlemad erialad, siis seaduse järele ei tohtinud nad muud tööd teha. Neil oli tarvis teiste tööde tegijaid. Nad kosisid omale naised. Nüüd olid küll juba tubaste tööde tegijad, aga välistööde tegijaid polnud. Naskalil oli palju lapsi, mõned neist jäid vanemate juurde, et aga vanematel palju maad ei olnud, siis ei saanud nad kõik vanemate juurde jääda, vaid pidid rändama neeme poole. Laste nimede järele pandi ka taludele nimed. Nii on säilinud Leissi sõnast laisk, Kutlastaja nimest Kuttal, Tabani nimest Taban, Põllu, tugevast põllumehest, Miili nimest Mill ja Siguri nimest Saulus, kes oli tubli põllumees ka kasvatas suurel hulgal sigureid.

ERA II 220, 177/8 (2) < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k. – Erna Niitepõld < Gustav Piksalu, 66 a (1939). Sisestas Melika Kindel.

Naskal ja Pora Ennemuiste olid Juminda poolsaare ida pool kaldal kaks talu, need olid Tapurla ja Juminda küläde vahel. Talusi hüüti Naskaliks ja Poraks. Tihti nägid need talude inimesed haldijammi, küll inimese, hobuste ja kassie näül. Vahest istund naine vees kivil ja kammind oma juuksi, mes olnud pikad ja kollased.

Neil oli moodiks menna ehtul toise peresse videvikku pidämä. Kui tuli aga kodu menemise aig, siis julgend kumbki üksi kodu mennä. Siis pidi üks peremees toist menemä saatama. Kui saataja sai toise peremihe kodu, siis ei julgend see enämb üksi oma kodu mennä ja kutsus jälle toise talu peremeest uuesti endast saatama. Samate saatand nad ükstoist hoomikuni. Praugugi, kes veel siin ükstoist kaua kodu saatavad, öölda sen kohta, et tei olete nii kui Naskal ja Pora.

H VI 7, 491/7 < Jamburi maak. Simititsa < Kuusalu, Kolga r. – Joh. Esken (1895). Sisestas Melika Kindel.

Juminda (perede) kohtade nimed
Kura, Kutlasaia, Kalgu, Juhkama, Mäkjä, Leissi, Tabani, Hinnu, Kalkusti väli, (liiv), Leelak aia lageik, Neemekesku (liiv), Vanut-tali peld (põllu lap), Naarnabe, kallas, oia, nenä, Obaigu, kallas, Koga korb, (heinama), Tasgalu peld, korb – Robak, (sooheinamaa), Pisil (heinama), Past´ale, (heinama), Rebumää peld, Mähisillu peld, soo, Leelakaia peld, soo, Redu tanuv, Olli hallik, Hann ouv heinamaa, Riidaniit, heinama, Rubiniit, heinama, Redu ale mets.

Enne kui Eesti maarandadelle samuti noota veeti kui praegu veel soome maal kaljule veeta siis on olnud need järgmised nimed seal kohtade peal kus noodad on rannale välja veetud.

Kolju ots
Ölgärdi nenä
Luiuts Öüri
Kaskneeme saar
Kaskneeme kaindlu
Paldelouka
Elekive lougas
Laidova kari
Kalavasi nenä
Kuissari rand
Sagu laht
Imuttaja liiv
Korendaia kallas
Surundagi kari
Kaura kivi
Hallivahe madal
Jäbüdi – suur kivi meres

Tappurla ja Virve heinammad ja metsade kohta nimed:
Logadi oia
Alu oia
Eiginiidu oia
Peeld aid
Löüt aid (“löüt” on üks nisugune puust riist sellega tauta noort jääd puruks venede eest kui merel olles talvel külm jääd teed et sõudes enam ei venet jaksa nääd ingest (jääst), läbi sõuda)
Robak
Jaagudaid
Paaleheinam
Taldaid
Aidupaid
Kovalik – heinama, endise ära kadunud pere nimi Pädila laht – mere laht Virve ja Tapporla küla vahe kohas
Runni soo, sellest soost on enne tütrukud toobridega sesugust muda toonud kellega riideid on mustaks värvinud; sellel värvitud riidel on olnud kange hais juures, nõnda et teu poisid on tütrukuid öösel haisu järel ülesse otsinud.

Kiiuhaabla küla kohal metsas on üks mägi seal määl on praegugi mõned suured kuused; nimega: Maiaka mää kuused, Kiiuhaabla küla Logapohjahaua mere mergiks.

Minu küsimise peale mikspärast kutsuta seda mäge Maiaka määks vastus: Enne kui inimesed paganad on olled siis on käüned seel määpääl metsäs oma Jumalu palumas.

E 12078 (2 (6) < Simititsa as. < Kuusalu khk. - M. Oldenberg (1894) = H II 51, 706 (3) < Simititsa as. < Kuusalu khk. - E. Rooben-Reinberg (1894)

Ükskord, kui katk maal oli, tahtis tema ka Jumindale minna inimesi tapma, aga haldjad olnud mõõkadega ojade ja jõgede pääl vastas, ei ole lasknud katku Juminda neeme tulla.

Siis korraga nähtud Kiiu-Aablast üht poisikest venega üle mere Juminda randa tulema. Pisikene poisikene, pää aga paistnud üle parda valja, istunud kesk paadi laual. Saand randa, tõmband paadi sadamasse ja pannud ise kärmest maa poole minema.

Ühest urtsikust vaatanud sisse ja hüüdnud: "Tii, Tii, Tii!" mespääle see naine, kelle nimi Tii oli, korraga haigeks jäi ja ära suri. Teine kord tulnud kaks meest ööse, kui inimesed kõik maganud, ühte peresse. Teisel olnud suur raamat kaenlas. Hakanud mehed raamatut sorima ja teine mees öelnud ikka: "Puhas kaik, puhas kaik!" mispääle teine vastanud: "Sugu ei või hävita." Üks mees magajatest juhtund üles ärkama ja kuulnud nende juttu.

Teine tont öelnud tema poole: "Sina jäed järele," mida teine seltsimees ka kinnitand ja siis mõlemad minema pannud. Kõik inimesed surnud selle järele sääl katku läbi ära, üksnes see, kellele katk öelnud: "Sa jäed järele," jäänud ka üksi järele.

E 48443 < Kuusalu khk., Juminda k. - T. Ungars. Sisestas Melika Kindel.

Juminda küla olekust
Juminda on Kuusalu kihelkonda arvatud. Ta on üks poolsaar, mille peal üsna vaevast kuuse metsa kasvab. Põllumaa kohta, mis tema külge arvatud, ei või sugugi kiitust anda, aga oma tööarmastaja rahva läbi teda just keige oonumate sekka ei või arvata. Elanikud, mida ta enese peal üles kannab, toidavad ennast kala püigist.

Juminda külas on jargmised pered: Suurekivi, Sagu, Siguriaja, Sorru, Koerneme, Andrekse, Juhana, Juhkama, Mäkja, Leissi, Kura, Klaukse, Põllu, Tooma, Veneseppa, Tabani, Innu, Rätsepa, Pärtli ja Handsuri, milles kaublust peetakse. Pered on kõik puust tehtud, olg katuksega mõni, ja mõni pilppa ja kimmist kattuksega. Et seal põllutööd üksnes sellepärast teha et see inimesi tööle harjutab, ei ole tema põllu töö riistadest suuremad asja nimelt hobused, mis mõnes peres üks ja mõnes hoopis olemas ei ole, on nendel, lahjad, veikesed ja hoonus järjes. Ühest – kuueni on nendel lehma hingesi peres. 10-20 lammast, mis väga pisikest seltsi on. Tema randade äärest, mõnest kohast on kiva, mõnest kohast liiva ja save leida on. Tema rannad on ju kaugelt madalad, mis enamiste kivastikud on. Ranna ääres veel elajad on: kilud, räimed, hauvid, ahvenad, särjed, angerjad ja m.t. mida sealsed elanikud oma toiduks püiavad. Tema maast on mõned pisikesed sood leida. Need on järgmised: Koljo soo, Kalavasi soo ja Varesneme soo. Pollud voi heinamaad ehk karjamaad: Järvepera, Naskali suu, Pisila, Põlluots, Isaniit ja p.m. Ta ranna äärte nimed on: Kiviniidu nina, Koerneme, Kabelialune, Rutlastaja alune, Karukivide alune, Sääre nina, Neeme lõugas, Maatagune, Helekivilõugas, Suurekivi ots, Kalavasi, Sagu lõugas, Himutaja, Kõrendaja kalda alune, Varesneme nina, Kalda alune ja Heigale liiv.

E 50427/32 < Kuusalu, Viinistu k. – S. Lilhein (1917). Sisestanud Melika Kindel.

Rannarahvas ja mereröövli amet
Pärispa neem, Kõnnu rannas, Kuusalu kihelkonnas, oma 7 versta kaugele merde ulatuva madalikkudega on küll endisel ajal, mil mere- ja laeva-asjandus veel madalal astmel oli paljudele laevadele hävitajaks olnud ja selle läbi meremeestele surnuaiaks saanud. Veel praeguse aja siinsed vanad inimesed mäletavad kaks juhtumist, kus mere- ehk laevamehed surma said. Üks väljamaa kaubalaev vajunud kõige koormaga ja meestega madalikule mere põhja; viimaks ajanud torm osa laevarisudest kaldale, aga laeva koormast ei ole jälgegi leitud; arvatakse et laeval soolalaadung peal oli. Teise, ka väljamaa laev, kellel tubakalaadung peal olnud, lükkanud torm kalda lähidal küljeli; sellelt saanud ainult üks mees – kellel korda oli läinud, ennast laeva külge kinni sidudes – kohalise rannarahva poolt, elusalt ärapeastetud. Teised said meres surma ja nende surnukehad uhuti laenetest kaldale. Need puhkavad Loksa surnuaial oma viimast und – kaugel omaksetest ja kodumaast. Praeguse aja rahva mälestustes on seal veel mitugi laeva hukka saanud, kelle pealt mehi on ärapeastetud, aga 3-4 laeva on ka tervetena või kergeste vigastatult, madalikudelt lahti võetud. – Aga iseäranis võis endistel aegadel – vanal ajal – Pärispale sattunud laevade ja meremeeste hädaohtu veel see märksa suurendada, et Pärispa küla rahvas vanaste mereröövlid on olnud. Teatavaste ei lepinud nad sellega, mida saatus nendele kalda juurde kätte tõi, vaid nad võisid merel, mööda sõitvatele laevadele kardetavad olla. Veel umbes veerandsada aastat tagasi, öelnud üks Pärispeale kinni jooksnud väljamaa laeva kapten oma madrustele järgmist: “Nüüd oleme hädaohu küüntesse sattunud, sest vanad merekaardid näitavad; et siin südid mereröövlid elutsevad. Kui praegu veel lugu nõnda on, siis on meil vaevalt peasemise lootust!” Aga kudas pannud kapten imeks, kui rahvas, kellest ta enesele kurja kartis, temale ja ta madrustele kõigeti vastutulelik ja abiandja on olnud. Pärispalt üle Soome lahe põhja poole, on Pärispa neeme vastu Pellingö saared, mis ka kaugele merde ulatuvad. Ka seal on vanaste mereröövlid elanud. Endiste Pellingö mereröövlite järeltulijaid praeguse aja Pellinglasi trahvitud veel paarikümne aasta eest /ma ei tea, kudas praegu lugu on/, surmaski om esivanemate tehtud patude pärast. Kuna matmise juures kõikidele surnutele kahte kirikukella saab löödud, on Pellinglasi ainult ühe kellaga maetud! – Kuid – kas on mereröövli amet siit – Eesti rannalt – nüüd täiesti kadunud? Ei ole. Paljude saarte- ja rannarahvaste juures on röövimise tung endise aja mereröövlite pärandusena, kuni tänapäevani alale jäänud, mida madalikkudele kinni jooksnud ja randa aetud võõraste laevade juures näha võib. – 1883. a sügisel suure tormi ajal kui Narva ja Tallinna vahel 18 kaubalaeva tormist oli randa aetud, juhtus kolmemastiline Rootsi barklaev “Auroora”, Kolga Juminda küla rannale kinni, kus te täieste rikkutud sai. Laeval olijad said kõik eluga peastetud. Laeva kaptenil olnud proua kaasas, kellel väike laps olnud; kui nad laevalt ärapeastetud laotanud proua ühe tekki ranna liiva peale ja pannud lapse selle peale. Aga oli leidunud rannarahva seas niisugune südameta isik, kes lapse alt tekki ära kiskunud /varastanud/, ja lapse paljalt, külma ja märja liiva peale jätnud! – Ka olla selles laevas üks elus siga olnud, kes raudvarrastest tehtud aias elutsenud; ka see toodud kaldale, aga varastatud pärast ära. – Need on ühest kohast ainult paar näitust röövimisest aga kui palju võis sealgi veel röövimist ette tulla, mille kohta teated puuduvad! – Juminda rannal on sellest ajast peastepaadi kuur peastpaadiga olemas, mida “Auroora” kapteni proua surmast peastmise mälestuseks sinna on asutanud. – Umbes tosin aastaid tagasi sai üks Käsmu küla /Kaspervik; - Viru rannal/, laev, kodurannas hukka. Selkorral kirjutas keegi sealne isik ühes Eesti ajalehes umbes järgmiselt: “Kohaline /Käsmu/, rahvas kannavad laenetest kaldele uhutud, hukkaläinud laeva kraami vargsel viisil ära ja ometi peavad nad ended haridusliselt enam edenenuks, kui teisi lähema ümbruskonna rahvast!” - /Käsmus on juba peale 30 aasta meremeeste kool asunud/ - Vast 5 aasta eest juhtus Ekholmi saare juures ühele väiksele kodumaa laevale avarii. Teatud isikute poolt ei varastatud seal mitte üksi laeva purjed ja köied ära, vaid ka laevameeste riided. Ja, niisugust mereröövlite tegu tuleb veel meie päivil ette, kus ühe käega merehädalisele abi pakkutakse, aga teine käsi kobab juba õnnetuma varanduse järele, et seda enesele röövida!

RKM II 323, 397 (6) < Lehtse < Kuusalu khk., Leesi k. – Richard Viidalepp < Marta Ilsen, s 1896 a (1956). Sisestas Melika Kindel.

Rannakülade hüüdnimed – Juminda Juminda küla hüüdnimi (“aunimi”) – Juminda jubijäneksed. Ka juminda undid. Poisid ulusid neile, kui nad teiste ulka tulid.

RKM II 338, 170/3 < Kuusalu khk., Kolga k. – Õilme Aasmaa < Osvald Kaugerand, s 1905 a (1972). Sisestas Helen Hanni 2009.

Vanasti olnud mõisa ajal niisugune mood, et kui oli merel laev tormis hädas ja torm ajas mõnikord karile, siis need mõisnikud, kelle maa kohas oli, said laevalaadungi omale, kui päästsid merehädast mehed.

No Juminda rand kuulus ka Kolga mõisale. Eks kord Juminda neeme ligidal olnud hommikul näha jälle laev, kes ei pääsenud edasi tormiga enam. Üks mees kohe jooksuga Kolga mõisa poole krahvihärrale teatama. Selle teatamise eest andis krahv 25 rubla kohe ja see oli sel ajal suur raha, kui raha vähe oli. No teine mees ka näinud laeva ja hakkanud siis ratsahobusega Kolga mõisa poole kihutama. No ei jalamees ole ka maha jääda tahtnud ja kui nägi, et teine sõitis, siis tema jälle jooksis. Mõisa ette jõutud ühekorraga, aga ratsamees läinud ümber nurga veel hobust, noh kuhugi kinni siduma ja selle ajaga teine mees näinud, et saksad rõdul ja kohe tormanud sinna ja hüüdnud juba eemalt: „Paruniherra, laev o vade juo rannas!“ No eks olegi parun kutsunud mehe ka oma jutule kantseleisse. Saanud 25 rubla omale. See ratsamees tormanud ka mõisa ja hüüdnud samuti, aga üteldud, et üks mees on parajast selle sama jutuga juba härra jutul. No ega enam aidanud midagi, kahte raha juba ühe teate eest ei makstud. Jalamees istunud tee äärde põõsa varju jalgu puhkama, lasknud ratsamehe ees minna.

See jutt pidi ka olema päris tõsi, seda räägiti ja naerdi veel kaua aega igal pool, kuidas ratsamees 25 rublast ilusasti ilma jäi ja teisele olid tema head jalad õnneks.

ERA II 114, 575 (1) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k. – R. Põldmäe < Juhannes Mooser, 76 a (1935). Sisestas Helen Hanni 2008.

Juminda varemed
Me olen kuuld, et enne old Jumindal meremärgid, vanarahva jutu järele tehtud selle mälestuseks, kui laev hukka lähned. Seal metsa sees on old ka üks madudevare, see old üks paganaaegade tempel.

ERA II 165, 185 (1) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Venesepa t. – Ilse Kenamets < Anna Helisberg, 81 a (1937). Sisestas Melika Kindel.

Rahvuslikud peod Juminda Sääreotsas Üks mees ehitäned omäle maja Sääremetsa. Sellel mehel kasvand palju paiseid. Mees teht hõberaha tuliseks ja vajutanud sellega paisete peale. Kohe kadunud paised. Hõberaha hakatud sellest ajast pühäks pidämä, ning ohverdatud sedä Taarale, suurel müüril, mis püsinud seal taanlaste ehitatud kabelist. Seal hakatud pidämä rahvuslikke pidusi. Viimaks aastasadade vältel varisenud müür kokku. Nendest kividest ehitati suur hunnik, mida kutsutakse Sääre korstnaks.

ERA II 165, 188 (4) < Kuu Kolga v. Juminda k. Kudlastaia t. – Ilse Kenamets < Johannes Kenamets, 56 a (1937). Sisestas Melika Kindel.

Surnute matmine ja hauad Seda jutustas mulle mu kadunud isa, kui ma olin alles väike. Hauad, mis praegugi veel säilivad Juminda Sääreotsas, olla nemad neid poisikesepõlves kaevanud. Tema kaevanud teistest tükk maad eemal ja leidnud suured helesinised pärlid. Neid vanu hauakünkaid on käidud lugemas, ning on saadud 33 hauda.

H III 28, 879/82 < Jamburi maak. < Kuusalu – Joh. Esken (1896). Sisestas Melika Kindel.

Mere äärsetes kirikutes ja kabelites on enamiste laevade mudelid sees. – Niisugune mudel olnud ka Juminda kabelis. – Kabel lahutatud ära; - laev viidud siis vana mere mehe ja laeva meistri juurde. – Karja poisid on käinud ikka seda seal vaatamas kus vana meremees on nendele siis juttusi rääkinud. Poisid lükkanud laeva mudeli külleli ja küsinud. “Kas suur laev on ka vahest ninda pardal? Vanamees säädinud veel pisut enam ja kostnud: “No no kül se vahest on nindagi külillä. – Ühekerra olimme Viinistu külä ees, kui tuli kange hiili tuul pääle; - ruhnu Tenu oli raa pääl kui virut külillä kohe ja raad juookid vees – kül oli kole nähä kuda ruhnu Tenu oli rinnust saadik vee seess – Lamarka oli ruulis ja üüs minule; “Las louuss pikkendus”. – Mina katsusin et sain vade üle reilinge väljä puoole parrast ja ütlin: “Lase ise kliivri koud lahti et laev luhvab kui arvad veel saava! – Va Tõnükse Jürg oli pääl tuule raa pääl ja huiab seelt mulle! “Vahtiga kuda va Rasi Jevost on nüüd kaksite suure niidu lauu kaduksel – no seel oli ilmaline ime et se veel üles kerkis – ma arvin et nüüd ige lähteb ümbär ja katsusin kohe varuda pääle tuule. – Nõnda olnud selle meremehe jut oma endisest elust ja palju saarnasi juhtumisi, Rahva juttustuse järel üles kirjutanud rahva elu ja keelemurde kui ka kõnelemise prooviks.
 Kirikuteated (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad
 Külaelu (3)Uudiste arhiiv
 Kuulutused (0)Uudiste arhiiv
Uudised puuduvad
Juminda Poolsaare Selts